Le Chien des Baskerville

BASKERVILLEN KOIRA

   XI

   YHDESTOISTA LUKU.

   L’HOMME DU PIC NOIR

   Nummella oleskeleva muukalainen.

   L’extrait de mon journal particulier qui forme le chapitre précédent m’a conduit jusqu’au 18 octobre, date à laquelle commença à se précipiter la conclusion de ces étranges événements. Tous les incidents des jours suivants sont gravés dans ma mémoire d’une façon indélébile, et je puis les conter par le menu sans recourir aux notes prises à cette époque. Je recommence donc mon récit au lendemain du jour où j’avais établi deux faits d’une importante gravité : le premier, que Mme Laura Lyons, de Coombe Tracey, avait écrit à sir Charles Baskerville et pris rendez-vous avec lui pour le lieu et l’heure mêmes où il avait trouvé la mort ; le second, que l’inconnu de la lande se terrait dans les huttes de pierre, sur le versant de la colline. Ces deux points acquis, je compris néanmoins que mon intelligence ou mon courage ne suffiraient pas pour mener à bien mon entreprise, si je ne parvenais à jeter un supplément de lumière sur ceux encore obscurs.

   Se ote päiväkirjastani, joka muodosti edellisen luvun, on vienyt kertomuksen lokakuun kahdeksanteentoista päivään saakka, josta asiat alkavat nopeaan lähestyä kamalaa loppuansa. Seuraavien päivien tapahtumat ovat tulikirjaimilla muistiini piirretyt, ja minä voin kertoa ne tarvitsematta turvautua silloin tekemiini muistiinpanoihin. Alan nyt siitä päivästä, jonka edellisenä olin saanut määrätyksi kaksi tärkeää seikkaa, ensiksikin, että rouva Laura Lyons Coombe Traceysta oli kirjottanut sir Charles Baskervillelle ja sopinut yhtymyksestä hänen kanssaan sillä paikalla, jossa hän oli tavattu kuolleena, ja sinä aikana, jolloin kuolema oli tapahtunut, toiseksi, että nummella vaaniva mies oleskeli vuorenrinteen kivimajoissa. Näiden kahden seikan avulla tunsin pian voivani saattaa valoa pimeyteen, ellei minulta huomattavassa määrässä puuttuisi ymmärrystä tai rohkeutta.

   La veille, le docteur Mortimer et sir Henry avaient joué aux cartes jusqu’à une heure avancée de la nuit, et je n’avais pas eu l’occasion d’entretenir le baronnet de ce que j’avais appris sur Mme Laura Lyons. Pendant le déjeuner, je lui fis part de ma découverte, et je lui demandai s’il lui plairait de m’accompagner à Coombe Tracey. Tout d’abord, il se montra enchanté de cette petite excursion ; puis, après mûre réflexion, il nous parut préférable à tous deux que je la fisse seul. Plus la visite serait cérémonieuse, plus il nous serait difficile d’obtenir des renseignements. Je quittai sir Henry — non sans quelques remords — et je courus vers cette nouvelle piste.

   En ollut tilaisuudessa heti ilmoittamaan sir Henrylle, mitä edellisenä iltana olin saanut selville rouva Lyonsista, sillä Mortimer pelasi korttia hänen kanssaan myöhäiseen yöhön. Vasta aamiaisella seuraavana päivänä kerroin siitä hänelle, ja kysyin, tahtoiko hän seurata minua Coombe Traceyyn. Ensin oli hän siihen hyvin halukas, mutta sitten päätimme, että oli viisainta minun mennä sinne yksin. Kuta enemmän muodolliselta käynti näyttäisi, sitä vähemmän tietoja luultavasti saisimme. Hieman pahalla omallatunnolla jätin sir Henryn ja lähdin uudelle tiedusteluretkelleni.

   En arrivant à Coombe Tracey, j’ordonnai à Perkins de dételer les chevaux, et je m’enquis de la dame que je venais interroger. Je la trouvai sans peine : elle habitait au centre de la petite localité. La bonne m’introduisit dans le salon, sans m’annoncer. Une femme, assise devant une machine à écrire, se leva et s’avança vers moi avec un sourire de bienvenue. Quand elle se trouva en face d’un étranger, ce sourire s’évanouit ; elle se rassit et s’informa de l’objet de ma visite.

   Kun saavuin Coombe Traceyyn, käskin Perkinsin viedä hevoset talliin ja tiedustelin sitä naista, jonka luo aioin. Helposti löysin hänen asuntonsa. Se sijaitsi kaupungin keskuksessa, ja huoneet olivat hyvin kalustetut. Palvelustyttö pyysi minua heti astumaan sisään, ja kun tulin vastaanottohuoneeseen, nousi eräs nainen äkkiä kirjoituskoneen luota ja kääntyi ystävällisesti hymyillen minun puoleeni. Hänen kasvojensa ilme muuttui kumminkin, kun hän näki tuntemattoman miehen edessään. Hän istuutui jälleen ja kysyi minun asiaani.

   À première vue, Mme Laura Lyons produisait l’impression d’une très jolie femme. Ses yeux et ses cheveux avaient cette chaude coloration de la noisette ; ses joues, quoique marquées de quelques taches de rousseur, possédaient l’éclat exquis des brunes avec, aux pommettes, ce léger vermillon qui brille au cœur de la rose thé. La première impression, je le répète, engendrait l’admiration. La critique ne naissait qu’à un second examen. Le visage avait quelque chose de défectueux — une expression vulgaire, peut-être une dureté de l’œil ou un relâchement de la lèvre en altéraient la parfaite beauté. Mais la remarque de ces défectuosités ne venait qu’après une étude plus approfondie des traits. Sur le moment, je n’éprouvai que la sensation d’être en présence d’une très jolie femme, qui me demandait le motif de ma visite. Jusqu’alors, je ne m’étais nullement douté de la délicatesse de ma démarche.

   Ensi vaikutukselta oli rouva Lyons ensimmäisen luokan kaunotar. Hänen silmänsä ja tukkansa olivat pähkinänruskeat, ja vaikka hänen kasvoillaan oli kesakoita, oli hänen ihonsa erittäin hieno ja sillä oli tuo harvinainen, kaunis puna, jonka näkee vaaleanpunaisten ruusujen terä-lehdillä. Ihailu oli, kuten sanottu, ensi tunteeni, mutta sitten alkoi arvostelu. Näissä kasvoissa oli jotain, joka ei ollut täysin sopusointuista, jotain karkeaa ilmeessä, jotain kovaa silmissä ja velttoa suun luona, joka häiritsi piirteitten kauneutta. Mutta tämä selveni minulle vasta myöhemmin. Tällä hetkellä tiesin vain, että seisoin tavattoman kauniin naisen edessä ja että hän kysyi aihetta käyntiini. Vasta silloin huomasin kuinka arkaluontoinen asiani oli.

   « J’ai le plaisir, dis-je, de connaître monsieur votre père. » Ce préambule était maladroit, la dame me le fit aussitôt comprendre.

   "Minulla on ilo tuntea teidän isänne", sanoin. Se oli kömpelö alku, ja rouva Lyons ilmaisikin olevansa sitä mieltä.

   « Il n’existe rien de commun entre mon père et moi, répliqua-t-elle, et ses amis ne sont pas les miens. Si je n’avais eu que mon père, à cette heure je serais morte de faim. Fort heureusement, sir Charles Baskerville et quelques autres âmes généreuses….

   "Isälläni ja minulla ei ole mitään tekemistä toistemme kanssa", sanoi hän. "Minä en ole hänelle mitään velkaa, ja hänen ystävänsä eivät ole minun. Ellei sir Charles Baskerville ja muutamat muut hyväntahtoset ihmiset olisi tulleet avukseni, olisi isäni kyllä antanut minun kuolla nälkään."

   — Je suis précisément venu vous voir à propos de Sir Charles Baskerville, interrompis-je. »

   "Sir Charles Baskerville-vainajasta tahtoisinkin puhua kanssanne", sanoin minä.

   À ces mots, les taches de rousseur devinrent plus apparentes sur les joues de Mme Lyons.

   Kesakot näkyivät selvemmin hänen kauniilla kasvoillaan.

   « Que puis-je vous dire sur lui ? demanda-t-elle, tandis que ses doigts jouaient nerveusement sur les touches de sa machine à écrire.

   "Mitä minä saattaisin kertoa teille hänestä?" kysyi hän hypistellen hermostuneesti sormillaan kirjoituskoneen koskettimia.

   — Vous le connaissiez, n’est-ce pas ?

   "Te tunsitte hänet -- eikö niin?"

   — Je vous ai déjà dit que je lui étais redevable de grands services. Si je puis me suffire à moi-même, je le dois surtout à l’intérêt que lui avait inspiré ma triste situation.

   "Olen jo sanonut teille olleeni suuressa kiitollisuuden velassa hänelle. Minä voin nyt elättää itseni, ja se riippuu suureksi osaksi siitä hyvyydestä, jota hän osoitti minulle, kun minulla oli kaikkein vaikeinta."

   — Lui écriviez-vous ? »

   "Olitteko kirjeenvaihdossa hänen kanssaan?"

   La dame releva vivement la tête ; un éclair de colère passa dans ses beaux yeux veloutés.

   Kaunis nainen katsoi minuun vihasta leimuavilla silmillä.

   « Dans quel but toutes ces questions ? interrogea-t-elle sèchement.

   "Mitä tarkoittavat nämät kysymykset?" huudahti hän kiivaasti.

   — Dans quel but ? répétai-je.… Pour éviter un scandale public.… Il vaut mieux que je vous adresse ces questions, ici, dans l’intimité, sans que l’affaire qui m’amène franchisse cette enceinte. »

   "Ne tarkottavat estää julkista häväistysjuttua. Parempi on, että minä ne teen tässä, kuin että asia siirtyy julkisuuteen."

   Mme Lyons garda le silence et ses joues devinrent excessivement pâles. Puis en me jetant un regard de défi :

   Hän vaikeni ja tuli hyvin kalpeaksi. Viimein katsoi hän ylös ja hänen käytökseensä tuli jotain rohkeaa ja uhkamielistä.

   « Soit ! dit-elle, je vous répondrai. Que désirez-vous savoir ?

   "No niin", sanoi hän, "minä vastaan. Kysykää mitä tahdotte!"

   — Correspondiez-vous avec sir Charles ?

   "Olitteko kirjeenvaihdossa sir Charlesin kanssa?"

   — Oui ; je lui ai écrit une ou deux fois pour le remercier de sa délicate générosité.

   "Kyllä, kirjoitin hänelle pari kertaa, kiittääkseni häntä hänen hienotunteisesta jalomielisyydestään."

   — Vous rappelez-vous les dates de vos lettres ?

   "Oletteko merkinnyt muistiin, koska nuo kirjeet lähetettiin?"

   — Non.

   "En."

   — Vous êtes-vous rencontrés ?

   "Tapasitteko itse häntä?"

   — Oui ; une ou deux fois… quand il est venu à Coombe Tracey. C’était un homme très simple, qui faisait le bien sans ostentation.

   "Kyllä, kerran tai pari, hänen käydessään Coombe Traceyssa. Hän oli sangen vaatimaton luonne ja teki mieluimmin hyvää hiljaisuudessa."

   — Puisque vous l’avez peu vu et que vous ne lui avez écrit que fort rarement, comment pouvait-il connaître assez vos besoins pour vous aider ainsi qu’il l’a fait, d’après vos propres aveux ? »

   "Mutta jos tapasitte häntä niin harvoin ja kirjoititte hänelle niin harvoin, kuinka saattoi hän sitten kylliksi tuntea teidän olojanne auttaakseen teitä mainitsemallanne tavalla?"

   Mme Lyons rétorqua cette objection avec une extrême promptitude :

   Hän vastasi väitteeseeni epäröimättä hetkeäkään.

   « Plusieurs personnes connaissant mon dénuement s’étaient associées pour me secourir. L’une d’elles était M. Stapleton, voisin et ami intime de sir Charles Baskerville. Excessivement bon, il consentit à parler de moi à sir Charles. »

   "Useat herrat tunsivat surullisen tarinani ja yhtyivät minua auttaakseen", sanoi hän. "Niihin kuului herra Stapleton, joka oli sir Charlesin naapuri ja läheinen ystävä. Hän oli tavattoman hyvä minua kohtaan ja hänen kauttaan sai sir Charles tietää minusta ja vaikeasta asemastani."

   Je savais déjà que, dans plusieurs circonstances, le vieux gentilhomme s’était servi de l’intermédiaire de Stapleton pour distribuer ses aumônes. Le récit de la dame paraissait donc très vraisemblable. Je continuai :

   Minä tiesin ennestään, että herra Stapleton useissa tilaisuuksissa oli toiminut sir Charlesin avunannon välittäjänä ja rouva Lyonsin sanat tuntuivat tosilta.

   « Avez-vous écrit à sir Charles pour lui donner un rendez-vous ? »

   "Kirjoititteko koskaan sir Charlesille sopiaksenne yhtymyksestä hänen kanssaan?" jatkoin minä.

   La colère empourpra de nouveau les joues de Mme Lyons :

   Taaskin punehtui rouva Lyons suuttumuksesta.

   « Vraiment, monsieur, répondit-elle, vous me posez là une question bien extraordinaire.

   "Minusta tuntuu todellakin kysymyksenne hieman tunkeilevalta", sanoi hän.

   — Je le regrette, madame, mais je dois la renouveler.

   "Se on ikävää, mutta minun täytyy uudistaa se."

   — Je vous répondrai : certainement non !

   "Siinä tapauksessa vastaan -- sitä en suinkaan tehnyt."

   — Pas même le jour de la mort de sir Charles ? »

   "Ettekö tehnyt sitä juuri sir Charlesin kuolinpäivänä."

   La rougeur du visage de Mme Laura Lyons fit place à une pâleur cadavérique. Ses lèvres desséchées s’entr’ouvrirent à peine pour laisser tomber un « non », que je vis, plutôt que je ne l’entendis.

   Punehdus katosi ja hän tuli kalman kalpeaksi. Hänen kuivat huulensa muodostuivat sanomaan "En", jonka paremmin näin kuin kuulin.

   — Votre mémoire vous trahit sûrement, dis-je. Je puis vous citer un passage de votre lettre. Le voici : « Je vous en prie, je vous en supplie, vous êtes un homme d’honneur, brûlez cette lettre et soyez ce soir, à dix heures, à la porte de la lande ».

   "Muistinne varmaan pettää", sanoin minä. "Minä voin sanoakin kuinka pari riviä kirjeessänne kuului: 'Minä pyydän teitä ehdottomasti polttamaan tämän kirjeen ja saapumaan veräjän luo kello kymmenen, jos olette gentlemanni'."

   Je crus que Mme Lyons allait s’évanouir ; mais, par un suprême effort de volonté, elle se ressaisit.

   Minä luulin hänen pyörtyvän, mutta voimakkaalla ponnistuksella hillitsi hän itsensä.

   « Je croyais un galant homme incapable d’une telle action ! bégaya-t-elle.

   "Eikö siis todellakaan maan päällä löydy yhtään gentlemannia!" sanoi hän hiljaa.

   — Vous êtes injuste pour sir Charles…. Il a brûlé votre lettre. Mais quelquefois une lettre, même carbonisée, reste encore lisible…. Reconnaissez-vous l’avoir écrite ?

   "Te teette sir Charlesille vääryyttä", huomautin minä. "Hän poltti kyllä kirjeen, mutta toisinaan voi kirjeitä lukea poltettuinakin. Te tunnustatte siis kirjoittaneenne tuon?"

   — Oui, je l’ai écrite ! » s’écria-t-elle. Et, répandant son âme dans un torrent de mots, elle ajouta : « Oui, je l’ai écrite ! Pourquoi le nierais-je ? Je n’ai pas à en rougir !… Je désirais qu’il me secourût et j’espérais l’y amener, s’il consentait à m’écouter. Voilà pourquoi je lui ai demandé une entrevue.

   "Kyllä, tottahan sen kirjotin", sanoi hän ja nyt seurasi oikea sanatulva. "Kirjotinhan sen. Miksi sitä kieltäisin? Siinä ei ole häpeämistä. Minä tahdoin häntä auttamaan itseäni, ja kun luulin voivani taivuttaa hänet siihen, jos saisin puhutella häntä, niin pyysin häntä kohtaamaan minua."

   — Pourquoi avoir choisi cette heure tardive ?

   "Mutta miksi sellaiseen aikaan?"

   — Parce que j’avais appris le matin que sir Charles partait le lendemain pour Londres et que son absence se prolongerait pendant plusieurs mois.

   "Koskapa juuri olin kuullut, että hän seuraavana päivänä aikoi matkustaa Lontooseen viipyäkseen siellä ehkä useita kuukausia. Useista syistä en voinut tulla aikasemmin päivällä."

   — Mais pourquoi lui donner rendez-vous dans le jardin plutôt que dans le château ?

   "Mutta miksi pyysitte häntä kohtaamaan teitä veräjän luona, sen sijaan että olisitte mennyt hänen kotiinsa?"

   — Pensez-vous qu’il soit convenable qu’une femme seule aille, à cette heure-là, chez un célibataire ?

   "Luuletteko, että nuoren naisen sopii yksin mennä käymään naimattoman miehen luona?"

   — Qu’arriva-t-il au cours de votre entrevue ?

   "Mitä tapahtui, kun te tulitte?"

   — Je ne suis pas allée à Baskerville.

   "Minä en mennytkään."

   — Madame Lyons !

   "Rouva Lyons!"

   — Je vous le jure sur tout ce que j’ai de plus sacré !… Non, je ne suis pas allée à Baskerville….. Un événement imprévu m’en a empêchée.

   "En, minä vannon sen kaiken pyhän nimessä. Minä en mennyt sinne, sillä tapahtui jotain, joka teki sen tarpeettomaksi."

   — Quel est-il ?

   "Ja mitä se oli?"

   — Il est d’ordre tout intime. Je ne puis vous le dire.

   "Se koski minua yksityisesti ja siitä en voi puhua."

   — Alors vous reconnaissez avoir donné rendez-vous à sir Charles à l’heure et à l’endroit où il a trouvé la mort, mais vous niez être venue à ce rendez-vous ?

   "Te tunnustatte siis joka tapauksessa sopineenne yhtymyksestä sir Charlesin kanssa sillä paikalla, missä hän kuoli ja sinä aikana, jolloin se tapahtui, mutta kiellätte saapuneenne yhtymykseen?"

   — Je vous ai dit la vérité. »

   "Se on totta."

   À maintes reprises, j’interrogeai Mme Lyons sur ce fait ; ses réponses ne varièrent pas.

   Minä tein hänelle mitä mutkikkaimpia kysymyksiä, mutta en koskaan onnistunut pääsemään edemmäksi.

   Madame, lui dis-je en me levant pour clore cette longue et inutile visite, par votre manque de confiance et de franchise, vous assumez une lourde responsabilité et vous vous placez dans une situation très fausse. Si vous me forcez à requérir l’intervention de la justice, vous verrez à quel point vous serez sérieusement compromise ! Si vous n’avez pas trempé dans ce tragique événement, pourquoi avez-vous nié tout d’abord la lettre envoyée par vous à sir Charles à cette date ?

   "Rouva Lyons", sanoin minä nousten seisomaan tämän pitkän ja valaisevan keskustelun jälkeen, "te otatte päällenne suuren edesvastuun ja joudutte valheelliseen asemaan, jos ette aivan suoraan sano minulle, mitä tästä asiasta tiedätte. Jos minun täytyy pyytää poliisia ryhtymään asiaan, niin saatte nähdä, missä määrin te olette epäluulon alainen. Jos olette aivan viaton, niin tahtoisin ensiksikin tietää, miksi te alussa kielsitte kirjottaneenne sir Charlesille mainittuna päivänä."

   — Je craignais qu’on ne tirât de ce fait une conclusion erronée et que je ne fusse ainsi mêlée à un scandale.

   "Sen tein siksi, että pelkäsin antavani aihetta vääriin johtopäätöksiin ja tulevani sekoitetuksi johonkin häväistys-juttuun."

   — Pourquoi avez-vous tant insisté pour que sir Charles brûlât votre lettre ?

   "Ja miksi tahdoitte niin välttämättä sir Charlesia hävittämään tuon kirjeen?"

   — Vous devez le savoir, puisque vous l’avez lue.

   "Sen mahdatte ymmärtää, jos olette lukenut sen kokonaisuudessaan."

   — Je ne prétends pas avoir lu cette lettre,

   "Sitä en ole sanonut."

   — Vous m’en avez cité un passage.

   "Mutta tehän kertasitte osan kirjeestäni."

   — Le post-scriptum seulement. Ainsi que je vous l’ai dit, la lettre avait été brûlée et cette partie demeurait seule lisible. Je vous demande encore une fois pourquoi vous insistiez si fort pour que sir Charles brûlât cette lettre, reçue quelques heures avant sa mort ?

   "Se oli ainoastaan jälkikirjoitus. Kirje oli, kuten sanottu, poltettu, eikä sitä kokonaisuudessaan voinut lukea. Minä kysyn vielä kerran, miksi niin välttämättä tahdoitte sir Charlesia hävittämään tuon kirjeen, jonka hän sai teiltä kuolinpäivänään?"

   — Ceci est également d’ordre intime.

   "Asia on niin täydelleen yksityistä laatua."

   — Raison de plus pour éviter une enquête publique.

   "Sitä suurempi syy välttää julkista kuulustelua."

   — Eh bien, je vais vous l’apprendre. Si vous connaissez un peu ma malheureuse histoire, vous devez savoir que j’ai fait un mariage ridicule et que je le déplore pour plusieurs raisons.

   "No, sitten minun täytynee siitä puhua. Jos vähänkään tunnette minun onnetonta tarinaani, niin tiedätte, että minä menin liian hätäisesti avioliittoon, jota olen saanut katua."

   — Je le sais.

   "Sen olen kuullut."

   — Par ses persécutions quotidiennes, mon mari — que je déteste — m’avait rendu la vie commune odieuse. Mais il a la loi pour lui et je suis tous les jours exposée à ce qu’il m’oblige à réintégrer le foyer conjugal. À l’époque où j’écrivis cette lettre à sir Charles, j’avais appris que je pourrais reconquérir mon indépendance, moyennant certains frais qu’il fallait consigner. Il s’agissait de tout ce qui m’est le plus cher au monde — tranquillité d’esprit, bonheur, respect de moi-même — de tout ! Je connaissais sir Charles, et je me disais que, s’il entendait mon histoire de ma propre bouche, il ne repousserait pas mes prières.

   "Minua ahdistaa alituiseen mies, jota inhoan. Hänellä on laki puolellaan, ja koska tahansa voi käydä niin, että minut pakotetaan elämään yhdessä hänen kanssaan. Kirjoittaissani sir Charlesille, olin juuri saanut tietää, että mahdollisesti voisin päästä vapaaksi, jos muutamia maksuja suoritettaisiin. Siitä riippui kaikki -- minun rauhani, onneni, oman arvon tuntoni, niin, kaikki. Minä tunsin sir Charlesin jalomielisyyden ja luulin, että hän auttaisi minua, jos omasta suustani saisi kuulla asian laidan."

   — Alors pourquoi n’êtes-vous pas allée le retrouver ?

   "Mutta mistä johtui, että te ette tullutkaan?"

   — Dans l’intervalle, j’avais reçu du secours d’un autre côté.

   "Se johtui siitä, että ennen tuota määrättyä hetkeä sain apua toiselta taholta."

   — Pourquoi ne pas écrire une seconde fois à sir Charles pour lui expliquer tout cela ?

   "Miksi ette kirjottanut sir Charlesille ilmottaaksenne siitä?"

   — Je l’eusse certainement fait si les journaux du lendemain matin n’avaient pas annoncé sa mort. »

   "Sen olisin tehnyt, jos seuraavana aamuna en olisi sanomalehdestä saanut lukea uutista hänen kuolemastaan."

   Le récit de Mme Lyons était vraisemblable et cohérent. Pour en contrôler la véracité, il ne me restait plus qu’à vérifier si, vers cette époque, elle avait introduit une action en divorce contre son mari.

   Kertomuksen yhtenäisyys oli niin selvä, etten kysymyksilläni voinut sitä rikkoa. Ainoa keino asiaa tutkia oli ottaa selville, oliko hän ryhtynyt toimiin saadakseen avioeroa miehestään niihin aikoihin kuin onnettomuus sattui.

   D’autre part, il me paraissait inadmissible qu’elle osât affirmer ne pas être allée à Baskerville, si elle s’y était réellement rendue ; elle aurait dû s’y faire porter en voiture et ne rentrer à Coombe Tracey qu’aux premières heures du matin. Or, comment tenir ce voyage secret ? Selon toute probabilité, Mme Lyons m’avait confessé toute la vérité — ou tout au moins une partie de la vérité. Je m’en retournai confus et découragé. Ainsi donc, une fois encore, je me heurtais à un obstacle qui me barrait la voie au bout de laquelle j’espérais trouver la clef du mystère que j’avais mission de découvrir. Et cependant, plus je songeais au visage et à l’attitude de Mme Lyons, plus j’avais le pressentiment qu’elle me cachait quelque chose. Pourquoi était-elle devenue si pâle ? Pourquoi avais-je dû lutter pour lui arracher certaines explications ? Pourquoi enfin avait-elle gardé le silence au moment du drame ? Et ses explications mêmes ne la rendaient pas aussi innocente à mes yeux qu’elle aurait voulu le paraître ? Pour l’instant, je résolus de ne pas pousser plus loin mes investigations du côté de Mme Lyons et de chercher, au contraire, la solution du problème parmi les huttes de pierre de la lande.

   Oli selvää, ettei hän olisi uskaltanut kieltää käyneensä Baskerville Hallissa, jos olisi siellä ollut, sillä hänen olisi täytynyt käyttää ajuria, eikä olisi voinut ehtiä takasin Coombe Traceyyn ennen puoltayötä. Sellaista retkeä ei olisi ollut mahdollista salata. Oli siis luultavaa että hän oli puhunut totta, tai että asia ainakin osaksi oli niin. Toiveissani pettyneenä ja raskain mielin lähdin hänen luotaan. Taaskin olin kohdannut sen läpipääsemättömän seinän, joka näytti rajoittavan jokaista polkua, jolla koetin päästä päämäärääni. Kuta enemmän ajattelin tämän naisen kasvojen ilmettä ja olentoa, sitä selvemmäksi kävi, että hän salasi minulta jotain. Miksi hän oli tullut niin kalpeaksi? Miksi täytyi pakottaa hänet jokaiseen myönnytykseen? Miksi hän oli ollut niin salaperäinen silloin kun tuo surullinen tapaus sattui? Tuskin saattoi selitys kaikkeen tähän olla niin viaton, kuin hän oli esittänyt. Tällä hetkellä oli minun mahdoton päästä etemmäs siihen suuntaan, vaan minun täytyi hakea tuota toista johtoa, joka oli löydettävissä kivimajoista nummella.

   Le renseignement fourni par Barrymore était très vague. Je m’en convainquis pendant mon retour au château, à la vue de cette succession de collines qui portaient toutes les traces de l’habitation des anciens hommes. La seule indication précise consistait à affecter à l’inconnu une de ces antiques demeures de pierre. Or, j’en comptais plus de cent disséminées un peu partout sur la lande. Cependant, depuis que j’avais vu l’homme juché sur le sommet du pic Noir, j’avais un point de repère pour me guider. Je me promis de concentrer mes recherches autour de ce point. De là-haut, je pouvais explorer successivement toutes les huttes, jusqu’à ce que j’eusse découvert la bonne. Si j’y rencontrais mon inconnu, je saurais bien, mon revolver aidant, lui arracher son secret. Il faudra qu’il m’apprenne qui il est et pourquoi il nous espionne depuis si longtemps ! Il nous avait échappé au milieu de la foule de Regent street ; dans cette contrée déserte, la même manœuvre serait plus difficile. Si, au contraire, la hutte était vide, je m’y installerais aussi longtemps qu’il le faudrait pour attendre le retour de son hôte. Holmes l’avait manqué à Londres…. Quel triomphe pour moi si je réussissais là où mon maître avait échoué !

   Ja ne ohjeet, jotka tästä olin saanut, olivat hyvin epämääräiset, sen huomasin paluumatkalla, kun näin kummulla toisensa perästä jäännöksiä muinaiskansan asumuksista. Barrymore oli sanonut vain, että tuo muukalainen asui jossakin niistä autioista majoista tai luolista, joita on satamäärin hajallaan pitkin nummea. Minä saatoin kumminkin seurata omaakin kokemusta, sillä olinhan itse nähnyt miehen seisovan mustan kallion huipulla. Siinä oli siis minun tutkittavanani olevan alueen keskus. Siitä lähtien aijoin tarkastaa joka majan koko nummella, kunnes löytäisin sen, josta oli kysymys. Jos kohtaisin miehen majassaan, pakottaisin hänet vaikka revolverilla, jos niin tarvittaisiin, ilmaisemaan nimensä ja syyn, miksi hän on seurannut meidän jälkiämme. Hän oli kyllä luisunut käsistämme tungoksessa Regent Streetillä, mutta autiolla nummella ei se niin helposti kävisi päinsä. Jos taasen löytäisin majan, ilman että sen asuja olisi siellä sillä hetkellä, niin täytyisi minun viipyä siellä kuinka kauan tahansa odottamassa hänen tuloaan. Holmes ei ollut voinut saada häntä käsiinsä Lontoossa. Olisi todella voitto minulle, jos tavoittaisin miehen, joka oli päässyt livahtamaan mestariltani.

   Dans cette enquête, la malchance s’était acharnée contre nous. Mais tout à coup la fortune tourna et commença à me sourire. Le messager de bonheur se présenta sous les traits de M. Frankland qui, la figure rubiconde encadrée par ses favoris grisonnants, se tenait sur le pas de la porte de son jardin. La grande route que je suivais passait devant cette porte.

   Onni oli ollut meille vastainen koko tämän salaisen tutkimisen ajan, mutta nyt se vihdoinkin suosi minua. Sen lähettiläänä oli itse herra Frankland, joka punakkoine kasvoineen ja valkosine poskipartoineen seisoi puutarhansa portilla sen maantien vieressä, jota minä ajoin.

   « Bonjour, docteur Watson ! s’écria-t-il avec une bonne humeur inaccoutumée. Vos chevaux ont besoin de repos…. Entrez donc vous rafraîchir…. Vous me féliciterez. »

   "Kas, hyvää päivää, tohtori Watson", sanoi hän harvinaisen hyväntuulisena, "nyt saatte antaa hevosten levähtää ja tulla juomaan lasin viiniä minun kanssani sekä vielä sitäpaitsi onnittelemaan minua."

   Depuis que je connaissais la conduite de Frankland envers sa fille, je n’éprouvais plus aucune sympathie pour lui. Mais comme je souhaitais un prétexte pour renvoyer Perkins et la voiture au château, l’occasion me parut excellente. Je mis pied à terre et je fis dire à sir Henry par le cocher que je rentrerais pour l’heure du dîner. Puis je pénétrai dans la maison de Frankland.

   Kuultuani äsken hänen tavastaan kohdella tytärtään, eivät tunteeni häntä kohtaan suinkaan olleet ystävällisiä, mutta kiiruhdin kumminkin käyttämään tilaisuutta hyväkseni ja päätin lähettää Perkinsin hevosineen menemään edeltäpäin. Noustuani vaunuista pyysin sanomaan sir Henrylle, että aioin tulla jalan kotiin ja että hän saisi odottaa minua päivällisille, ja sitten menin herra Franklandin seurassa hänen ruokahuoneeseensa.

   « C’est un grand jour pour moi, fit cet original, un de ces jours qu’on marque avec un caillou blanc. J’ai remporté aujourd’hui un double succès. Je. voulais apprendre aux gens de ce pays que la loi est la loi et qu’il existe un homme qui ne craint pas de l’invoquer. J’avais revendiqué un droit de passage au beau milieu du parc du vieux Middleton, monsieur, sur un espace de cent mètres et devant la porte de la maison. Qu’en pensez-vous ?… Ils verront bien, ces grands seigneurs, qu’ils ne nous écraseront pas toujours sous le sabot ferré de leurs chevaux !… Ensuite, j’avais entouré de clôtures le bois où les habitants de Fenworthy ont coutume d’aller en pique-nique. Les maroufles croient vraiment qu’on a abrogé les lois qui protègent la propriété et qu’ils peuvent déposer partout leurs papiers graisseux et leurs tessons de bouteilles ! Ces deux procès ont été jugés, docteur Watson, et j’ai obtenu gain de cause dans les deux affaires. Je n’avais plus remporté de succès pareil depuis le jour où j’avais fait condamner sir John Morland parce qu’il tirait des lapins sur sa propre garenne.

   "Tämä on merkillinen päivä minulle, sir", sanoi hän naurahdellen, "kaikkein merkillisimpiä elämässäni, ja vieläpä kahdessa suhteessa. Minä opetan näille täällä, mikä on laki ja oikeus, ja näytän heille, että tässä on mies, joka ei pelkää. Minä olen todistanut, että tien täytyy kulkea suoraan ukko Middletonin puiston läpi, tuskin sataa kyynärää hänen omasta ovestaan. Mitä siitä sanotte? Me kyllä opetamme noille herroille, ettei käy laatuun niin häikäilemättömästi kulkea, mistä tahtoo, ja polkea kansan oikeudet jalkoihinsa. Ja sitten olen lukinnut portin siihen metsähakaan, jossa Ternworthyn asukkaat tavallisesti huvittelevat. Nuo kirotut tyhmeliinit ovat olevinaan aivan tietämättömiä omistusoikeudesta ja luulevat, että he saavat viskoa paperipalasiaan ja pullojaan, mihin suvaitsevat. Molemmat nämä jutut ovat päättyneet minun edukseni, tohtori Watson. Niin hauskaa ei minulla ole ollut sittenkuin onnistuin sakottamaan sir John Morlandia siitä, että hän ampui omassa fasaanitarhassaan."

   — Comment diable vous y êtes-vous pris ?

   "Kuinka maailmassa se kävi päinsä?"

   — Feuilletez les recueils de jurisprudence…. Vous y lirez : « Frankland c. Morland, Cour du Banc de la Reine…. » Ça m’a coûté cinq mille francs, mais j’ai eu mon jugement !

   "Hakekaa se kirjoista, sir, sen se kyllä kannattaa. Se maksoi minulle kaksisataa puntaa, mutta minä voitin."

   — Quel profit en avez-vous tiré ?

   "Ja oliko siitä teille hyötyä?"

   — Aucun, monsieur, aucun…. Je suis fier de dire que je n’avais aucun intérêt dans l’affaire…. Je remplis mon devoir de citoyen…. Par exemple, je ne doute pas que les gens de Fenworthy ne me brûlent ce soir en effigie. La dernière fois qu’ils se sont livrés à ce petit divertissement, j’avais averti la police qu’elle eût à intervenir…. La police du comté est déplorablement conduite, monsieur ; elle ne m’a pas accordé la protection à laquelle j’avais droit ! Le procès Frankland c. la Reine portera la cause devant le public… J’ai prévenu les agents qu’ils se repentiront de leur attitude envers moi — et déjà ma prédiction se réalise.

   "Ei suinkaan. Ylpeydellä voin sanoa, etten tehnyt sitä omanvoiton pyynnöstä. Minä toimin yksinomaan yleisestä harrastuksesta. Minä olen varma siitä, että esimerkiksi Ternworthyn asukkaat tänä iltana polttavat minut in effigie. Kun he sen tekivät edellisellä kerralla, sanoin minä poliisille että sellaiset häväistysjutut olisivat estettävät. Minä väitän, että maapoliisi on aivan häpeällisessä kunnossa, eikä anna minulle sitä turvaa, jota minulla on oikeus vaatia. Franklandin juttu hallitusta vastaan tulee herättämään yleistä huomiota. Minä sanoin heille että saisivat katua käytöstään minua kohtaan, ja nyt jo ovat sanani toteutuneet."

   — Comment ? demandai-je.

   "Millä tavoin?" kysyin minä.

   — Je pourrais leur apprendre ce qu’ils meurent d’envie de connaître ; mais, pour rien au monde, je n’aiderais des coquins de cette espèce. »

   "Siten, että minä saattaisin nyt sanoa heille, mitä he kaikista mieluimmin tahtoisivat tietää, mutta mikään ei voisi saada minua auttamaan noita lurjuksia oikealle tolalle."

   Depuis un moment, je cherchais un prétexte pour échapper aux bavardages de ce vieux fou. En entendant ces paroles, je voulus en savoir davantage. Je connaissais suffisamment le caractère de Frankland pour être certain que le moindre signe d’intérêt arrêterait immédiatement ses confidences.

   Minä olin ajatellut, kuinka voisin päästä hänen käsistään, mutta nyt halusin kuulla lisää. Niin paljon olin ymmärtänyt tuon vanhan syntisen vastahakoista luonnetta, että tiesin jokaisen merkin heräävästä harrastuksesta asiaan vaikuttavan ehkäisevästi hänen avomielisyyteensä.

   — Quelque délit de braconnage sans doute ? dis-je d’un air indifférent.

   "Kysymys on kai jostakin salametsästyksestä, luulisin", sanoin välinpitämättömästi.

   — Ah ! ouiche !… La chose est bien plus importante…. Que pensez-vous du contumace qui erre sur la lande ? »

   "Ha, ha, ha! Ei, paljoa tärkeämmästä, poikaseni! Ajatelkaapa, että se esimerkiksi koskisikin tuota vankikarkuria nummella."

   Je le regardai, stupéfait. « Insinueriez-vous que vous savez où il est ?

   Minä hämmästyin. "Ettehän tarkottane tietävänne, missä hän on?" sanoin.

   — J’ignore l’endroit précis où il se cache ; mais je pourrais tout de même procurer à la police le moyen de lui mettre la main au collet. Que faudrait-il pour s’emparer de lui ? Découvrir le lieu où il vient chercher sa nourriture et, de là, le suivre à la trace. »

   "En minä juuri tiedä, missä hän on, mutta voisin kyllä olla poliisille apuna hänen vangitsemisessaan. Eikö koskaan ole johtunut mieleenne, että oikea tapa hänen kiinni ottamisekseen olisi hankkia selko siitä, kuinka hän saa ruokansa, ja siten päästä hänen jäljilleen?"

   Certainement Frankland touchait à la vérité. « Vous avez raison, répondis-je. Mais comment avez deviné qu’il habitait la lande ?

   Hän näytti ikävä kyllä joutuvan jokseenkin lähelle totuutta. "Kyllä, on tosin", sanoin minä, "mutta kuinka tiedätte, että hän vielä oleskelee nummella?"

   — J’ai vu, de mes yeux vu, le commissionnaire qui lui apporte ses provisions. »

   "Sen tiedän, sillä olen omin silmin nähnyt sen, joka vie ruokaa hänelle."

   Je tremblai pour Barrymore, car c’était chose dangereuse que de se trouver à la merci de cet incorrigible bavard. La phrase qui suivit me rassura.

   Minä vapisin Barrymore-raukan puolesta. Ei ollut suinkaan vaaratonta olla tämän häikäilemättömän vanhan hutiluksen vallassa. Mutta hänen seuraavat sanansa nostivat painon sydämeltäni.

   « C’est un jeune garçon qui lui sert de pourvoyeur, ajouta Frankland. À l’aide du télescope que j’ai installé sur mon toit, je l’aperçois tous les jours, parcourant à la même heure le même chemin. Qui irait-il retrouver, sinon le prisonnier évadé ? »

   "Teitä kummastuttaa varmaan, kun kerron teille, että hänelle vie ruokaa eräs lapsi -- eräs poika, jonka joka päivä näen kiikarillani katolta. Hän kulkee aina samaa tietä samaan aikaan, ja kenen luo hän menisi, ellei vangin."

   Ce renseignement marquait le retour de la bonne fortune. Et cependant je ne l’accueillis par aucun témoignage d’intérêt. Un enfant !… Barrymore n’avait-il pas affirmé qu’un enfant ravitaillait l’inconnu ? Alors Frankland se trouvait sur la piste de mon inconnu, et non pas sur celle de Selden ! Que de longues et pénibles recherches n’éviterais-je pas s’il consentait à partager ce secret avec moi ! Il me fallait jouer serré, feindre l’incrédulité et l’indifférence.

   Tämä oli todellakin onni! Ja kumminkin tukahdutin jokaisen merkin harrastuksestani. Lapsi! Barrymorehan oli sanonut erään pojan tuovan ruokaa muukalaiselle. Frankland oli aivan odottamatta päässyt hänen jäljilleen eikä karkulaisen. Jos voisin saada urkituksi hänen tietonsa, niin pelastaisi se minut pitkällisestä ja vaivaloisesta etsimisestä. Mutta sitävarten täytyi minun teeskennellä epäilystä ja välinpitämättömyyttä.

   « Il est plus probable, repris-je, que c’est le fils de quelque berger de la lande qui porte le dîner de son père. »

   "Minä pidän paljon luultavampana, että se on jonkun paimenen poika, joka vie päivällistä isällensä nummelle", sanoin minä.

   La moindre velléité de contradiction mettait le vieil entêté hors de lui. Il me lança un mauvais regard et ses favoris gris se hérissèrent comme les poils d’un chat sauvage.

   Tuo vanha itsevaltias joutui aivan suunniltansa vähimmästäkin vastustuksesta. Hän silmäsi minuun kiukkuisesti ja hänen harmaa poskipartansa nousi pystyyn niinkuin ärsytetyn kissan karvat.

   « Un fils de fermier !… Vraiment ? fit-il en désignant de la main la lande solitaire que nous apercevions à travers la croisée. Voyez-vous le pic Noir, là-bas ? »

    Je fis un signe affirmatif.

    « Voyez-vous plus loin, reprit-il, cette colline peu élevée couronnée de buissons ? C’est la partie la plus pierreuse de la lande…. Un berger voudrait-il y établir son parc ?… Tenez, votre supposition est tout bonnement absurde ! »

   "Vai niin, niinkö sanotte?" huusi hän, viitaten nummelle päin. "Näettekö tuota Mustaa kalliota? No, huomaatteko sitten tuon matalamman kummun, jossa kasvaa orjantappurapensaita? Se on kallioisin paikka koko nummella, ja luuletteko kenenkään paimenen valitsevan sitä lepopaikakseen? Teidän otaksumisenne on suuressa määrin järjetön."

   Je répondis humblement que j’avais parlé dans l’ignorance de tous ces détails. Mon humilité désarma Frankland, qui continua ses confidences.

   Minä vastasin aivan nöyrästi, että olin puhunut asiaa tuntematta. Myöntyväisyyteni häntä miellytti ja houkutteli hänet uusiin selityksiin.

   « Je vous assure que j’ai de bonnes raisons de croire que je ne me trompe pas. Maintes fois, j’ai vu ce jeune garçon, chargé de son paquet, parcourir le même chemin. Chaque jour, et souvent deux fois par jour, j’ai pu…. Mais attendez donc, docteur Watson ! Mes yeux me trompent-ils ? N’y a-t-il pas quelque chose qui se meut sur le versant de la colline ? »

   "Voitte olla aivan varma siitä, että minun mielipiteeni perustuu riittäviin havaintoihin. Minä olen nähnyt pojan tulevan kääröineen kerta kerralta. Joka päivä ja toisinaan parikin kertaa päivässä -- mutta odottakaapa, tohtori Watson. Näenkö väärin, vai liikkuuko juuri nytkin jotain tuolla rinteellä?"

   Plusieurs milles nous séparaient du point indiqué. Cependant je distinguai une forme se dessinant en noir sur les teintes vertes et grises du paysage.

   "Se oli useamman englannin penikulman päässä, mutta näin selvään liikkuvan pisteen kuvastuvan vihreän harmaata taustaa vasten.

   « Venez, monsieur, venez ! s’écria Frankland, en se précipitant vers l’escalier. Vous verrez par vous-même et vous jugerez. »

   "Tulkaa, sir, tulkaa!" huusi Frankland kiiruhtaen ylös portaita. "Saatte itse nähdä ja sitten päättää."

   Un énorme télescope, monté sur un trépied, encombrait le faîte de la maison. Avidement, Frankland y appliqua son œil et poussa un cri de satisfaction.

   Tasaisella levykatolla oli jalustalla varustettu kaukoputki. Frankland katsoi sen läpi ja huudahti tyytyväisyydestä.

   « Vite, docteur Watson, vite, avant qu’il ait disparu ! »

   "Joutukaa, tohtori Watson, ennenkuin hän ehtii kummun yli!" sanoi hän.

   À mon tour, je collai mon œil à la lentille, et j’aperçus un jeune garçon qui, un paquet sur l’épaule, grimpait la colline. Arrivé au sommet, sa silhouette se profila sur l’azur du ciel. Il regarda autour de lui, de l’air inquiet de ceux qui redoutent d’être poursuivis ; puis il s’éclipsa derrière l’autre versant.

   Ja minä näin todellakin pienen pojan käärö olka-päällänsä hitaasti pyrkivän rinnettä ylös. Saavuttuaan laelle, kuvastui tuo repaleinen pieni olento hetkisen sinistä taivasta vasten. Hän katsoi varovasti ympärilleen, ikäänkuin olisi hän pelännyt takaa-ajajia ja sitten hän katosi kummun taa.

   « Eh bien, ai-je raison ? demanda Frankland.

   "No, olinko oikeassa?"

   — J’en conviens. Voilà un garçon qui me paraît engagé dans une expédition secrète.

   "Kyllä, poika näytti olevan salaisilla asioilla."

   — Un agent de police lui-même ne se tromperait pas sur la nature de l’expédition. Mais je ne leur communiquerai rien et je vous requiers, docteur Watson, d’imiter mon silence. Pas un mot !… Vous comprenez ?

   "Ja nämä asiat saattaisi vaikka joka maapoliisikin arvata. Mutta en sano heille sanaakaan ja teidänkin, tohtori Watson, täytyy luvata olla vaiti. Ei sanaakaan -- kuuletteko!"

   — Je vous le promets.

   "Kuten tahdotte."

   — La police s’est indignement conduite envers moi… indignement ! Quand le procès Frankland contre la Reine dévoilera l’ensemble des faits, un frisson d’indignation secouera tout le comté. Rien ne pourrait me décider à seconder la police… la police qui aurait été ravie si, au lieu de mon effigie, on avait brûlé ma modeste personne ! Vous vous tairez, n’est-ce pas ?… Acceptez donc de vider un flacon en l’honneur de mes récentes victoires ! »

   "He ovat kohdelleet minua aivan häpeällisesti. Kun näiden viimeisten juttujen päätös tulee tunnetuksi, niin luulenpa väristyksen kulkevan kautta koko kreivikunnan. Ei mikään saa minua vähimmälläkään tavalla auttamaan poliisia, sillä ne olisivat mielellään antaneet heidän polttaa roviolla minut itseni kuvani asemesta. Ettehän toki vielä mene? Ensin tyhjennämme pullon yhdessä, vai kuinka?"

   Je résistai à toutes les sollicitations de Frankland et j’eus toutes les peines du monde à le dissuader de m’accompagner au château. Je suivis la grande route jusqu’au moment où Frankland devait me perdre de vue ; puis je me dirigeai vers la colline derrière laquelle le jeune garçon avait disparu. Les choses prenaient une tournure favorable et je jurai d’employer toute mon énergie et toute ma persévérance à profiter des chances que le hasard mettait à ma disposition.

   Mutta minä olin kuuro hänen pyynnöilleen ja onnistuin saamaan hänet luovutetuksi aikomuksestaan saattaa minua kotiinpäin. Niin kauan kun hän saattoi nähdä minua, pysyin tiellä, mutta sitten suuntasin kulkuni nummen yli sille kummulle, jonka taakse olimme nähneet pojan katoavan. Kaikki näytti yhtyvän minun edukseni, ja minä vannoin, ettei kestävyyden ja tarmon puute saisi minua menettämään tätä kohtalon minulle tarjoamaa tilaisuutta.

   Le soleil était à son déclin lorsque je parvins au sommet de la colline. Les longues pentes qui dévalaient vers la plaine revêtaient, du côté de l’occident, des teintes dorées, tandis que, de l’autre coté, l’ombre croissante les colorait d’un gris sombre. Le brouillard, au-dessus duquel le Belliver et le pic du Renard faisaient encore saillie, montait lentement sur l’horizon. Aucun bruit ne troublait le silence de la lande. Un grand oiseau gris — une mouette ou un courlis — planait dans le ciel bleu. Lui et moi, nous semblions être les deux seules créatures vivantes s’agitant entre l’arc immense du firmament et le désert qui se développait au-dessous. Ce paysage aride, cette impression de solitude, ce mystère, ainsi que les dangers de l’heure présente, tout cela me glaçait le cœur. Le gamin entrevu à travers le télescope de Frankland restait invisible. Mais, en bas, dans la déchirure de la colline, se dressaient de nombreuses huttes de pierre dont l’agglomération affectait la forme d’un immense cercle. Il en était une qui conservait encore une toiture suffisante pour abriter quelqu’un contre les intempéries des saisons. À cette vue, mon cœur battit à tout rompre. Mon inconnu gîtait certainement là ! Je touchais à sa cachette — son secret était à portée de ma main !

   Aurinko oli jo alenemassa, kun ehdin kummun laelle, ja pitkät rinteet minun allani olivat toisella puolen varjoisen harmaat. Taivaanrannalla häämötti hieno usva-pilvi, ja siitä kohosivat esiin Belliverin ja Noitakallion aavemaiset muodot. Koko laajalla aukealla ei kuulunut ääntä, ei näkynyt liikettä. Joku suuri lintu, luultavasti lokki tai kuovi purjehti korkealla sinisessä avaruudessa. Seudun jylhyys, yksinäisyyden tunne ja yritykseni salaperäinen luonne saivat vereni hyytymään. Poikaa ei missään näkynyt. Mutta minun alapuolellani oli eräässä kuilussa joukko vanhoja kivimajoja, ja keskimmäisessä niistä oli jälellä niin suuri osa kattoa, että siinä hyvin saattoi saada suojaa ilman vaihteluja vastaan. Sydämeni löi ankarasti, kun sen näin. Siinä täytyi muukalaisen asua. Viimein astuin hänen piilopaikkansa kynnykselle -- hänen salaisuutensa oli melkein minun käsissäni!

   Avec autant de précaution que Stapleton s’approchant, le filet levé, d’un papillon posé sur une fleur, je fis quelques pas en avant. Un sentier, à peine frayé à travers les blocs de rochers, conduisait à une ouverture béante qui tenait lieu de porte. À l’intérieur, tout était silencieux. De deux choses l’une : l’inconnu s’y trouvait blotti ou bien il rôdait sur la lande. Mes nerfs vibraient sous la solennité du moment. Jetant ma cigarette, je saisis la crosse de mon revolver, et, courant précipitamment vers la porte, je regardai dans la hutte. Elle était vide.

   Kun lähestyin majaa, hiipien eteenpäin yhtä varovasti kuin Stapleton vaaniessaan haavi pystyssä perhosta, huomasin, että tätä paikkaa oli todellakin käytetty asuntona. Tuskin huomattava polku vei kivien välitse oviaukolle. Sisällä majassa oli aivan äänetöntä. Tuo tuntematon mies oli ehkä siellä piilossa, vai kuljeksiko hän juuri nyt nummella? Hermojani pudistutti seikkailun-tunne. Heitettyäni sigaretin kädestäni puristin revolverin kouraani, menin ovelle ja katsoin sisään. Maja oli tyhjä.

   Une rapide inspection me montra qu’elle était habitée. Je vis des couvertures, doublées de toile cirée, étendues sur la large dalle de pierre où les hommes néolithiques avaient coutume de reposer. Des cendres s’amoncelaient dans un foyer rudimentaire. On avait placé dans un coin quelques ustensiles de cuisine et une jarre pleine d’eau. De vieilles boîtes de conserves mises en tas indiquaient que le lieu était occupé depuis assez longtemps, et, dès que mes yeux furent habitués à cette demi-obscurité, je distinguai une miche de pain et une bouteille de cognac entamées. Au centre de la hutte, une grande pierre plate remplaçait la table absente. On y avait posé un paquet enveloppé d’étoffe — le même sans doute qu’une heure auparavant le gamin portait sur ses épaules. Il contenait un morceau de pain frais, de la langue fumée et deux petits pots de confiture. Lorsque je le replaçai sur la pierre, après l’avoir examiné, je tressaillis à la vue d’une feuille de papier sur laquelle une main inexpérimentée avait, d’une grosse écriture, griffonné ces mots :

   Mutta monet merkit osoittivat, etten ollut väärillä jäljillä. Varmaan asui mies täällä. Sillä kivilevyllä, joka ennen oli ollut historiantakaisten ihmisten makuupaikkana, oli muutamia sadetakkiin käärittyjä huopapeittoja. Eräällä paksulla ristikolla näkyi tuhkaa. Sen vieressä oli joitakin keittoastioita ja puolillaan vettä oleva korvo. Joukko tyhjiä säilykelaatikoita osoitti, että maja oli ollut asuttuna jonkun aikaa, ja kun olin hieman tottunut pimeyteen, huomasin eräässä nurkassa tinamaljan ja pullon, jossa oli vähän konjakkia. Keskellä majaa oli litteä kivi, jota luultavasti käytettiin pöytänä, ja kivellä oli pieni käärö -- sama, jonka kiikarilla olin nähnyt pojan selässä. Se sisälsi leivän, laatikon säilykekieltä ja pari laatikkoa hillottuja persikoita. Kun olin sitä tarkastanut ja aioin panna sen takaisin, sain nähdä käärön alla olleen paperin, johon oli jotain kirjotettu. Otin sen käteeni ja luin seuraavat karkeasti piirretyt sanat:

   « Le docteur Watson est allé à Coombe Tracey. »

   "Tohtori Watson on mennyt Coombe Traceyyn."

   Pendant une minute, je demeurai immobile, ce papier à la main, me demandant ce que signifiait ce laconique message. C’était donc moi — et non pas sir Henry — qu’espionnait l’inconnu ! N’osant pas me suivre lui-même, il avait lancé quelqu’un à mes trousses — le gamin, sans doute — et j’avais son rapport sous les yeux ! Peut-être, depuis mon arrivée sur la lande, n’avais-je pas fait un pas ou dit un mot qui n’eût été observé et rapporté ! Je ressentis alors le poids d’une force invisible, d’un filet tendu autour de nous avec une adresse si surprenante et nous enserrant si légèrement, qu’il ne fallait rien moins qu’une circonstance solennelle pour deviner qu’on était enveloppé dans ses mailles.

   Minuutin ajan seisoin paperi kädessä miettien, mitä tämä lyhyt tiedonanto mahtoi merkitä. Muukalaisen vakoilu tarkoitti siis minua eikä sir Henryä. Hän ei ollut itse minua seurannut, vaan lähettänyt jonkun toisen -- ehkä luon pojan -- minua vartioimaan, ja tässä oli hänen tiedonantonsa. Ehkä oli vakoiltu ja ilmoitettu hänelle jokaisesta minun askeleestani sittenkun olin tullut tälle seudulle. Minut valtasi taaskin tunne näkymättömästä voimasta, hienosta verkosta, joka ympäröi kaikkialla niin huomaamattomasti, niin ilmavasti, että vain jonakin erittäin tärkeänä hetkenä sai tuntea olevansa sen silmukoihin kietoutuneena.

   D’autres rapports avaient dû précéder celui-ci. Je les cherchai partout. Je n’en trouvai de traces nulle part – pas plus d’ailleurs que d’indices révélateurs de la personnalité et des intentions de l’homme qui vivait dans cette retraite. De mon examen de la hutte, je ne pouvais déduire que deux choses : sa sobriété spartiate et son mépris du confort de la vie. Songeant à la pluie torrentielle des jours précédents et regardant les pierres disjointes qui formaient son toit, je compris combien fort et inébranlable devait être le dessein qui le retenait sous un semblable abri. Cet homme était-il un ennemi implacable ou un ange gardien ? Je me promis de ne pas quitter la hutte sans l’avoir appris.

   Kun kerran löytyi yksi tiedonanto, niin saattoihan löytyä useampiakin, ja minä aloin hakea joka paikan majassa. Mitään senkaltaista en kumminkaan löytänyt, enkä myöskään mitään, joka olisi ilmottanut kuka se mies oli, joka asui niin merkillisessä paikassa, tai mitä aikomuksia hänellä oli. Ainoastaan sen saatoin päättää, että hänellä täytyi olla oikein spartalaiset tavat, ja että hän halveksi kaikkea elämän mukavuutta. Kun ajattelin rankkasateita ja rikkinäistä kattoa, ymmärsin, että vain joku varma ja horjumaton tarkoitus saattoi pidättää häntä niin epämukavassa asunnossa. Oliko hän meidän vihamiehemme vai suojeleva enkelimme? Minä vannoin etten lähtisi majasta, ennenkuin olin saanut selville sen asian.

   Au dehors, le soleil empourprait l’horizon sous le flot de ses derniers rayons. Ses reflets teintaient de rouge les flaques marécageuses de la grande fondrière. Dans le lointain, pointaient les deux tours du château de Baskerville et, plus loin, un panache de fumée montant dans l’espace marquait l’emplacement du village de Grimpen. Entre les deux, derrière la colline, s’élevait la maison de Stapleton. Tout était calme, doux, paisible, dans ce glorieux crépuscule. Et cependant, tout en l’admirant, mon âme ne partageait pas la paix de la nature. J’éprouvais comme une vague terreur à la pensée de l’entrevue que chaque minute rendait plus prochaine. Les nerfs tendus, mais le cœur très résolu, je m’assis dans le coin le plus obscur de la hutte et j’attendis avec une impatience fébrile l’arrivée de son hôte.

   Hitaasti laski aurinko, ja lännen taivas leimusi punasena ja kultasena. Tämä hehku heijastui punasina täplinä etäisen Grimpenin suon vesilätäköihin. Tuolla kohosivat Baskerville Hallin tornit, ja savupilvi ilmaisi Grimpenin kylän asemaa. Näiden molempien välissä, kallion takana oli Stapletonin talo. Kaikki oli hiljaista, suloista ja rauhallista tässä kultasessa iltavalaistuksessa, ja kumminkaan ei minun sieluni tätä katsellessani tuntenut illan rauhaa, vaan värisi ajatellessani kohta tapahtuvaa kohtausta, jonka laatu minusta tuntui niin epätietoiselta. Ankarassa jännityksessä istuuduin pimeään majaan ja odotin kärsivällisesti, että sen asukas saapuisi.

   Je l’entendis enfin venir. Je perçus le bruit d’un talon de botte sonnant sur les cailloux du chemin. Les pas se rapprochaient de plus en plus. Je me blottis dans mon coin et j’armai mon revolver, déterminé à ne me montrer qu’au moment où l’inconnu aurait pénétré dans la hutte. Une longue pause m’apprit qu’il s’était arrêté. Puis les pas se rapprochèrent encore et une ombre se dessina dans l’encadrement de la porte.

   Ja vihdoin huomasin hänen tulevan. Kaukaa kuulin saappaitten askeleita kiviä vastaan. Ne lähestyivät. Minä ryömin sisimpään nurkkaan ja viritin revolverin taskussani, päättäen olla ilmaisematta itseäni ennenkuin olin saanut nähdä miehen. Pitkä hiljaisuus osoitti hänen pysähtyneen tiellä. Mutta sitten lähestyivät askeleet jälleen, ja miehen varjo näkyi ovella.

   « Quelle belle soirée, mon cher Watson ! me dit une voix bien connue. Je crois vraiment que nous serons mieux dehors que dedans ».

   "Ihana ilta tämä, rakas Watson", huusi hyvin tuttu ääni. "Minä luulen varmaan, että sinusta olisi hauskempaa täällä ulkona kuin siellä sisällä."

Text from wikisource.org